Renault’ 12 Gordini sai 40-aastaseks

Renault’ ja Amédée Gordini vahel alanud koostöö tulemusel toimus 1960ndatel Gordinis polvkondade vahetus ning tehnoloogiate uuendamine, kus taha paigutatud mootorite ja tagaveoga soidukid asendati esiveolistega. Pärast murrangulise luukpära saabumist, mis kandis mudelinime 16, algas esiveoliste soidukite ajastu, mis kestab tänapäevani. Teeneka 8/10 mudeliseeria järeltulija Renault’ 12 joudis esmaesitlusele 1969. aasta Pariisi autonäitusel.

Samal ajal, kui R12 mudelid Renault’ esindustesse joudsid, algasid Maroko korbes sportvariandi prototüüpide intensiivsed katsetused, mille tulemusena nägi ilmavalgust Renault 12 Gordini. Sellel autospordi ajalukku läinud soidukil oli mudelilt 12 laenatud kere, millelt olid eemaldatud koik ebavajalikud elemendid, mudelilt Renault 16 TS laenatud mootor koos viiekäigulise käigukastiga ning ketaspidurid koigil ratastel, mis tagasid suurepärased soiduomadused. Tänu topeltkarburaatorile Weber 45 DCOE arendas neljasilindriline 807-20 mootor töömahuga 1565 cm3 pööretel 6250 p/min voimsust 113 hj. Koigest 980 kg kaaluva soiduki maksimumkiirus ulatus 185 km/h-ni. Sajani kiirendas soiduk koigest 9,5 sekundiga – tol ajal suutsid sarnast tulemust näidata ainult väga üksikud kaheliitrise mootoriga sportautod. Radiaalrehvid moodus 155 R13 olid paigaldatud 13-tollistele velgedele, mis paljude arvates kolbavad tänapäeval ainult tagavararattaks. Esivedrustuses voeti kasutusele poikstabilisaator, mis ei lasknud soidukil kurvides liialt küljele kalduda. Erinevalt baasmudelist olid voistlusmudelil sportamortisaatorid ja jäigem vedrustus. Seeriamudelit 12, mille 1,3-liitrine mootor arendas voimsust 54 hj, meenutas voistlusauto juures ainult neljaukseline kere.

18. ja 19. juulil 1970 uhiuuel Paul Ricardi voidusoidurajal Le Castelletis toimunud Renault 12 Gordini eelesitlusele kogunes suur hulk Renault Gordini omanikke – kokku üle 2000 soiduki. Tänu Renault 8 Gordini voidusoiduradadel saavutatud tuhandetele voitudele oli mudel väga populaarne. Renault 12 Gordini pakkus lisaks suurepärastele soiduomadustele ja varasemast märkimisväärselt suuremale voimsusele ka tippklassi turvalisust.

1970. aastal Pariisi autonäitusel toimus viimaks ka Renault 12 Gordini maailma esmaesitlus. Karmide arvamuste poolest tuntud ning avalikku arvamust tugevalt suunav kord kuus ilmuv ajakiri L'Equipe iseloomustas soidukit sonadega „Exceptionelle sur la route” („maanteel erakordsete soiduomaduste pakkuja”).

Oktoobris 1970 algas Renault’ 12 Gordini väikesemahuline tootmine ning aasta lopuks valmis 65 soidukit. Esimesed 127 eksemplari olid moeldud ainult Renault’ karikavoistlustel osalejatele. Hiljem said mudeli 12 sportvarianti endale soetada ka teised huvilised.

Suurepäraste soiduomaduste ja taskukohase hinna tottu saavutas Renault’ 12 Gordini kiiresti hea maine nii professionaalsete voidusoitjate kui ka amatööride hulgas. Kokku valmistati 5188 Renault’ 12 Gordini soidukit ning viimane neist veeres Flinsi tehasest välja 1974. aasta juulis.

Soiduki standardvarustusse kuulusid kolme kodaraga Quillery rool, tahhomeeter, turvavööd ja sportistmed. Eesmine ja tagumine porkeraud kuulusid tol ajal siiski veel lisavarustusse. Lisaks sellele olid soiduki juures kasutusel pika vihuga Cibié’ esituled. Renault’ seeriamudelite juures kasutatud mugava, diivanit meenutava tagaistme asemel oli sportversiooni soitjateruumis väike pehmest materjalist pink. Mudelit 12 pakuti neljas värvitoonis: valge, punane, kollane ja klientide seas koige menukamaks kujunenud intensiivne sinine „Bleu France“. Sportlikule üldilmele pani punkti kohustuslik disainikomplekt, mis koosnes kahest soiduki küljele paigaldatud eripärasest iluliistust.

Lisavarustusena oli voimalik tellida stantsitud ühendusvardaid, tugevdatud kolbe ja klapivedrusid ning modifitseeritud kollektoreid, mis kasvatasid soiduki voimsuse pööretel 7200 p/min 150 hobujouni. Mootorimaht ulatus 1596 cm3-ni. Montlhéry rajal korraldatud katsetustel saavutati tippkiiruseks üle 210 km/h. Lisaks pakuti soidukile lisavarustusena Gotti alumiiniumvelgi, Devili roostevabast terasest summuteid, De Carbon erilisi amortisaatoreid, jäigemaid amortisaatoritega vedrustuskomplekte, kuuepunktilisi Britaxi turvavöösid ja sertifitseeritud turvapuure.

Kui 1971. aastal hakkas Renault’ katsetama mootorit, millel oli neli klappi silindri kohta ja kaks nukkvolli, siis 1972. aasta mudeli juures tehtud pisimuudatuste tulemusena ilmus mootorikatte vasakpoolsele küljele täiendav ohuvotuava. Samal ajal voeti kasutusele uut tüüpi elektriline radiaatori ventilaator, jäigemad amortisaatorid ja olijahuti. Lisavarustuse nimekirja lisandusid uued esiistmete peatoed. Eesmine ja tagumine porkeraud muutusid ohutuseeskirjade järgi kohustuslikeks, kuid voidusoiduautodel neid endiselt ei kasutatud.

Mootorispordi ajaloos on vähe soidukeid, millega oleks oma ralli- voi voidusoidukarjääri debüüdi teinud nii paljud tulevased tippvoidusoitjad, kui mudeliga Renault 12 Gordini. Koige kuulsamate ja kiiremate pilootide hulgas olid näiteks Bernard Darniche, Jean-Pierre Nicolas, Henri Pescarolo, Jean-Pierre Beltoise, Jean-Luc Thérier, Jean Ragnotti, Guy Fréquelin, Michele Mouton ja hilisemad vormel 1 piloodid Patrick Tambay ja Didier Pironi. Aastal 1971 tunnistas FIA mudeli 2. grupi soidukite nouetele vastavaks, mis oli roheliseks tuleks rahvusvahelistel rallidel osalemiseks.

Koige silmapaistvama tulemuse saavutasid mudeliga vennad Claude ja Bernard Marreau 1971. aasta detsembris Alžiiri-Kaplinna rallil. Rekordiliselt kiire soit läbi terve Aafrika kestis 8 päeva, 22 tundi ja 18 minutit. Jean-Pierre Nicolas ja kaardilugeja Jean Todt voitsid raske Tour de la Réunioni voidukihutamise ning olid kiiremad mitmetest palju voimsamate mudelitega konkurentidest.

Renault’ 12 Gordini mängis ka Poola spordiajaloos tähtsat rolli. 1974. aastal saavutas Poola üks parimaid soitjaid Błażej Krupa Renault 12 Gordini roolis Poola rallimeistrivoistlustel esikoha. Lisaks De Carboni sportvedrustusele ja laiematele rehvidele olid Krupa autol nouetekohane turvapuur, korvistmed, kuuepunktilised Britaxi turvavööd ja 90-liitrine kütusepaak. Błażej Krupa isiklik Dacia oli varustatud Renault 12 Gordini mootori ja käigukastiga ning täitis treeningauto ülesandeid. Poola fännid mäletavad tänini tema autot, mida kutsuti metsikuks Daciaks. Viimast korda istus Krupa ralliradadel mudeli 12 rooli 15. mail 1977, pärast seda sai tema voistlusautoks Renault 5 Alpine.

Kuna kümnendi keskel tulid 12 Gordini asemele 17 Gordini kupee ja voistlusmudel Renault 5 Alpine, siis jäi mudeli 12 viimaseks voiduks Cavalier/Coteli meeskonna esikoht kohalikul Rally de Dieppe’i voidukihutamisel 1979. aastal.
Selleks ajaks, kui  eelpool mainitud kiirete Renault’ voidusoidukite aeg hakkas ümber saama, oli Renault’ spordiosakonnas Dieppes alustatud juba Renault 5 Turbo katsetustega, millega algas uus peatükk Prantsuse autode sportlike saavutuste ajaloos.