Renault’ 16 sai 45-aastaseks

Aastal 1960 Prantsusmaal Billancourtis inseneride poolt alustatud „Project 1150“ tulemiks oli revolutsiooniline Renault’ 16, mis erines nii tagaossa paigutatud mootoriga Dauphinest kui ka arhailise pontoonraamiga ning tagarattaveolisest Fregatest.

Renault’ 16 näol oli tegemist ettevotte esimese esirattaveolise soidukiga ning maailma autotööstuse ajaloo jaoks oli see esimene luukpära (inglise keeles hatchback), mida esialgu kutsuti „pool sedaan, pool-universaal”. Luukpära eeliseks oli voimalus seda tänu allakeeratavate seljatoega esiistmetele ja kaheks jagatud tagaistmetele mitmel moel ümber kujundada – seda sai kasutada nii magamistoana kui ka pikkade esemete transpordiks. Tagaistme eemaldamisel tekkinud suur pakiruum mahutas kaks korda rohkem ning meenutas mootmetelt keskmise suurusega universaali pakiruumi.

Omapärase tagaosa ja pika teljevahega mudelist valmisid esimesed visandid tegelikult juba 1961. aastal, mille autor, Prantsusmaa 20. sajandi üks silmapaistvamaid disainereid Philippe Charbonneaux, valmistas uuest Renault’st ka arvukalt erinevas mootkavas voolujoonelisi savikujusid. Disainimeeskonda kuulus ka Renault’ stiilikunstnike juht Gaston Juchet, kelle visandatud suured klaaspinnad koos eripärase kolmanda kiilukujulise aknaga lisasid 4,23 m pikkusele soidukile kergust ja ohulisust.

Prototüüpe, mis valmisid 1963. aastaks, katsetati tuuletunnelis ning kokkuporketestidel Renault’ uurimiskeskuses Lardy’s. 1965. aastal Renault’ uues Sandouville’i tehases seeriatootmisesse läinud koige esimesel Renault’ 16 versioonil kuulusid standardvarustusse juhi ja korvalistuja turvavöö, hilisematel mudelitel lisati see ka tagaistmele. Turvavarustuse hulka kuulus algusest peale ka kokkulangev roolisammas ning ukselukud, mis voimaldasid uksi avada ka pärast ränka avariid ja kere deformeerumist.

Mootoritena katsetati mitut neljasilindrilist jouallikat, kuid lopptulemusena valiti välja 1470 cm3 töömahuga 59 hj mootor, mis oli kasutusel aastatel 1965–1971. Lisaks standardsele neljakäigulisele käigukastile töötati ka viiekäigulise ja automaatkäigukasti kallal. Kogu tootmisperioodi vältel kasutati Renault’ 16 juures roolisambale paigutatud käigukangi.

Aastal 1964 läbisid prototüübid üle miljoni kilomeetri, Marokost Pohja-Soomeni. Soidukit katsetati tuhandeid tunde Monthlery katserajal, et leida vedrustusele parim seadistus.

Renault’ 16 ametliku debüüdile Genfi autonäitusel 1965. aastal järgnes ajakirja L'Automobile ajakirjanike tunnustus, kes nimetasid seda „murranguliseks soidukiks, mis näitab autotööstusele uusi suundi”. 1966. aastal tunnustas rahvusvaheline autoajakirjanikest koosnev žürii mudelit aasta auto tiitliga.

Kuigi Renault 16 seondus tarbijate jaoks eelkoige mugavuse ja ruumikusega, osaleti sellega ka voidukihutamistel. Šveitsi soitja F. Reust (Renault 16 TS Blick Racing Team) saavutas mitmesaja soiduki seas London-Sydney maratonil 43. koha. Renault 16 osales ka teistel voidusoitudel, sealhulgas 1971. aasta Monte Carlo rallil. Tuuningufirma Autobleu valmistas mudelist autosoprade soove silmas pidades mitmeid eriversioone.

Kui mootoritest valmis mudeli tootmise ajal sadu erinevaid variante, siis kerekuju märkimisväärselt ei muutunud. Esimesed pisimuudatused tehti Renault’ 16 juures juba vahetult pärast selle turuletoomist. Aja jooksul muudeti ka soiduki versiooni tähistamiseks kasutatavat tähte (TS; TA; TL; TLA; L; TX). Märtsis 1975 asendus Renault tippmudel kuuesilindrilise mootoriga Renault 30 ja veel paar kuud hiljem Renault 20. Pärast mudeli Renault’ 18 tootmisesse votmist jäid Renault’ 16 valikusse ainult versioonid TX ja TL. Kokku valmistati aastate jooksul 1 850 000 Renault 16  soidukit. Viimane veeres Sandouville’i tehase tootmisliinilt maha 1980. aasta mais.

45. sünnipäeva tähistav Renault´ 16 etendas autotootja ajaloos olulist rolli. Ruumi maksimaalne ärakasutamine, ohutus ja mugavus iseloomustavad ka avarat Espace’i (1984) ning Renault keskklassi mudeleid alates Renault 18-st (1978) ja Renault 21-st (1986) kuni 1994. aastal tootmisse joudnud Renault Laguna viimase polvkonnani. Luukpäraga kere, mille motles välja Philippe Charbonneaux, üks Renault’ disaineritest, kujunes autotööstuse ajaloos oluliseks verstapostiks.