110 aastat Renault’ ajalugu II osa: rekordite purustamise ja kriisi aeg (1918–1945)

Mitmekesine tootmine
Sojajärgsel ajal muutusid maailma suurimaks soiduautode tootjaks Ameerika Ühendriigid. 1919. aastal vois tunda selgelt erinevust Euroopa ja Ameerika autotootjate vahel. Ajal, mil USA koges tarbimisajastu algust ning odavate soidukite masstootmist Fordi algatusel, nähti Prantsusmaal autot endiselt luksusesemena. Samuti pidurdas Prantsuse autotööstust korged automaksud.

Majanduskaose foonil otsustas Louis Renault mitmekesistada tootmist ja muuta ettevotte töökorraldust. Need tegevused olid suunatud laia soidukite valiku (sealhulgas busside, traktorite, kergeveokite) tootmisele ning firma allhankijatest soltuvuse vähendamisele. Renault’ nägemus holmas suuremahulise organisatsiooni arendamist, mis oleks jouline ja soltumatu. Selle eesmärgi saavutamiseks asutas ta nn. teeme-koik-ise tüüpi firma Societe Anonyme des Usines Renault (SAUR). Antud Renault´ poolt rajatud organisatsioonist pidi saama omamoodi iseseisev kindlus, mis peaks vastu konkurentsi ja kriisiaja katsumustele. SAUR-st sai laialdase tootmisüksuste ning tehaste vorgustikuga ühendus. Sellise mitmekülgse potentsiaali tulemuseks oli muuhulgas soiduautode, veokite, raskeveokite, traktorite, samuti laeva-, elektri- ning lennukimootorite tootmine. Renault ostis valukodasid, metallurgiatehaseid, metsi ja saekaatreid – koik selleks, et muuta oma ettevotte allhankijatest niivord soltumatuks kui voimalik.

Peale soda alustati ka hiiglasliku tehase ehitamist Seguini saarel Billancourtis. Ehitus lopetati 1937. aastal, kuid esimene koosteliin oli alustanud tegevust juba kaheksa aastat varem.

Rahvusvahelisel areenil aktiivselt tegutsedes Renault kaubamärk tugevnes ning jättis oma kohalolekuga jälje 49 riiki. 1920. ja 1930. aastatel lisandus soiduautode nimistusse uus 10 CV versioon ja kuulsaks saanud 40 CV. Samuti paisati sel ajal turule sellised luksusautod nagu  Vivasix, Monastella ja Vivasport roadster.

Renault rekordid
Renault´ masinad loid sojajärgsel perioodil mitmeid rekordeid. Farmani holjuk, varustatud Renault 300 CV mootoriga, püstitas vee peal liikumise maailmarekordi kiirusega 140 km/h. 1923. aastal püstitas Breguet-Renault pooletonnise lastiga 5381 m korgusele toustes korgusrekordi ning kaks aastat hiljem ka kaugusrekordi lennates 24,5 tunniga 3166,3 km kaugusele ilma vahemaandumiseta. 1928. aastal lendas Jean Mermoz üle Andide Latecoere 25 lennukiga, mis oli vastutatud Renault mootoriga.

Renault´ autod püstitasid samuti uusi rekordeid: 1922. aastal soitis 10CV ilma peatumata Pariisist Varssavisse 43 tunniga, mis oli 5 tundi kiiremini kui Nord Express. Kolm aastat hiljem läbis 6 CV koigest 3,6 liitri bensiiniga 100 km. 1925. aastal purustati maailmarekord maismaasoidukite osas – 40 CV läbis 24 tunniga Montlhery ringrajal 3385 km keskmise kiirusega 141 km/h. Sama Renault´ auto voitis ka Monte Carlo ralli.

Prantsuse konkurents
Sojajärgne periood oli ka kahe prantsuse autotootja – Renault` ja Citroeni – vahelise ägeda konkurentsi aeg. Molemad autotööstuse liidrid olid vordselt otsusekindlad saavutamaks edu ning nad voistlesid omavahel isegi Aafrika pikamaa-rallil. Citroen korraldas ekspeditsiooni Croisiere Noire läbi Aafrika ja Renault käivitas ettevotte Compagnie Generale Transsaharienne pakkumaks lennuühendust Alžeeria ja Gao Mali vahel.

Renault kriisiajal
1929. aasta Wall Streeti krahhil oli märkimisväärne moju maailmamajandusele ning see sundis autotööstust arendama uusi strateegiaid. Louis Renault vottis kasutusele täiendavad meetmed tootmise efektiivsuse suurendamiseks ning kulude kokkuhoiuks. See oli toodangu mitmekesistamise aeg, eriti just ühistranspordi valdkonnas (bussid ja rööbasbussid). Samuti arendas ettevotte sel ajal välja oma lennundusosakonna. Louis Renault ostis Caudroni, omandas Air France`i aktsiaid ning aitas asutada Air Bleu, mis tegeles Prantsusmaal postitranspordiga.

Samas sundisid vähene tellimuste arv ning eksportturgude piiratud maht vähendama Renault`d töönädala 30-tunniseks. Kriisi vastu voitlemiseks kasutusele voetud meetmed suurendasid aga pingeid töösuhetes ja 1936. aastal muutusid ametiühingute protestid veelgi joulisemaks. Koige suurem streikijate arv oli Renault´ Billancourti tehases. Kuigi sellel aastal tousis toodang rekordilisele tasemele 60 000 soidukiga aastas, teatas SAUR esimesest märkimisväärsest kahjumist oma ajaloos. 1944. aastal vottis okupatsiooniarmee Billancourti tehase enda valdusesse ning peale liitlasvägede poolset pommitamist tehas suleti.